Traumateadlik lähenemine haridusasutuses

Traumateadlik lähenemine hariduses ehk traumapedagoogika on ehitatud ümber põhimõtte, et paljud lapsed ja noored on kogenud kahjustavaid sündmusi, mis mõjutavad nende käitumist, õpivõimet ja suhteid. Traumakogemused ei hõlma ainult suuri sündmusi nagu autoõnnetusse sattumine või väärkohtlemise ohvriks langemine, vaid ka lapse või noore arengukeskkonna tingimusi, mis õõnestavad lapse turvatunnet, stabiilsust ja kiindumust. Sellisteks kahjustavateks kogemusteks on näiteks hooletusse jätmine, perevägivalla pealt nägemine, ravimata psüühikahäire- või alkoholi kuritarvitava pereliikmega elamine, lahutamine vanemast (nt vanglakaristuse või raske lahutuse tõttu) aga ka pidev kiusamine, kogukonnavägivald või pagulus.

Lapse või noorukina kogetud trauma mõjutab aju arengut. See tähendab, et koolis esinevad probleemid ei pruugi olla õpilase tahtlik vastuhakk, kasvatamatus ja laiskus, vaid märk ülereageerivast stress-süsteemist ja traumajärgsetest muutustest toimetulekus.

Traumateadlik lähenemine aitab õpetajatel mõista käitumise taga olevaid mehhanisme ning reageerida viisil, mis vähendab konflikte ja toetab õpilase arengut. Eesmärk ei ole nõudmiste vähendamine, vaid keskkonna kujundamine nii, et turvalisus, järjepidevus ja usalduslikud suhted võimaldavad õpilasel olla kaasatud ja kohal õppetöös. Eelkõige aga on traumateadlik lähenemine muutus mõtteviisis.